Isiksuse ja kehakaalu seoseid uurides loodetakse mõista mõningaid ülekaalu põhjuseid. Seniste uuringute kohaselt on suurema kehamassiindeksiga (KMI) inimesed keskmisest veidi vähem meelekindlad, aga samal ajal ka veidi kehtestavamad ja kogevad rohkem positiivseid emotsioone. Kuid KMI-l on üks suur puudus: see ei võimalda eristada rasva- ja rasvavaba massi osa kehakaalus. Näiteks on KMI suur ka väikse rasvaprotsendi ja suure lihasmassiga inimestel. Teisisõnu, nii jõusaalisõltlasest rasvase toidu põlguril kui ka krõpsusõltlasest spordipõlguril võib olla sama KMI.
Seetõttu arvutasid Tartu Ülikooli teadlased välja Eesti geenivaramu 3535 geenidoonori rasvaprotsendi ja baasainevahetuse kiiruse. Suurem rasvamass seostus mitmete isiksusjoonte, nagu väiksema meelekindluse ja suurema osavõtlikkusega, kuid kõige selgemini vähesema avatusega kogemustele. Positiivsete emotsioonide ega kehtestavusega ehk sotsiaalse domineerimisega rasvamass ei seostunud. Seevastu seostus kehtestavusega baasainevahetuse kiirus, mis väljendab ka suuremat rasvavaba massi või lihasmassi. KMI lahtimuukimine rasvamassiks ja baasainevahetuse kiiruseks annab selgema ülevaate ning võimaldab püstitada hüpoteese põhjuslike seoste kohta isiksuse ja ülekaalu vahel.
Loe lähemalt ajakirjas Physiology & Behavior ilmunud teadusartiklist.
Lisateave:
Kadri Arumäe, psühholoogia doktorant, kadriarumae@gmail.com
Rene Mõttus, projekti valdkonna spetsialist, rene.mottus@ut.ee
Uku Vainik, käitumisgeneetika kaasprofessor ja psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia osakonna teadur, uku.vainik@ut.ee
Sisserände-eetikat iseloomustab viimasel ajal lõhe realistide ja idealistide vahel. Idealistid keskenduvad pigem moraalselt ideaalse sisserändepoliitika sõnastamisele, näiteks riigipiiride pea täielikule avamisele potentsiaalsete sisserändajate ees. Realistid aga kipuvad pidama neid ideaale ulmelisteks ja ebapraktilisteks ning püüavad leida sisserändega seotud kiireloomulistele küsimustele lahendusi, mida nad peavad teostatavaiks.
Tartu Ülikooli praktilise filosoofia külalisteadur James Stephen Pearson vaidlustas selle realismikontseptsiooni. Esiteks uuris ta realismi liiki, mida mõned poliitteoreetikud nimetavad „probleemilahenduse“ realismiks ja peavad seda vastuvõetamatu ebamäärasuse tõttu kasutamatuks, kuna on raske kindlaks teha, mida täpsemalt saab pidada teostatavaks lahenduseks. Teadlased on jõudnud isegi avastuseni, et n-ö realistlike sisserändeteooriate taga on tihtipeale saavutamatult ambitsioonikad ideaalid, näiteks homogeense rahvuskultuuri loomine.
Seetõttu jõuab Pearson oma artiklis järeldusele, et arusaam sellest, mida ikkagi kujutab endast tõeliselt realistlik lähenemine sisserändeprobleemile, tuleb ümber hinnata.
Loe lähemalt ajakirjas Philosophy & Social Criticism ilmunud teadusartiklist.
Lisateave: James Stephen Pearson, praktilise filosoofia külalisteadur, james.pearson@ut.ee
Tartu Ülikooli teadlased uurisid SARS-CoV-2 levimust ja selle muutusi täiskasvanud elanikkonnas koroonapandeemia esimesel aastal. Positiivse testitulemuse saanud inimeste osakaal langes 2020. aasta aprilli 0,27%-lt mai lõpuks 0,04%-le ja püsis augusti lõpuni väga väike. Sellele järgnes novembris tõus, mis jõudis 2021. aasta jaanuaris 2,69%-ni.
Uuringu tulemused viitavad, et nakkuse levikut piiravate meetmete sõnumid ei jõudnud ühtlaselt kõigini – nakatumise risk erines piirkonniti ning oli kõrgem suure pere liikmete ja muu kui eesti keele kõnelejate hulgas. Samas näitab uuring, et kuigi ranged piirangud peatasid viiruse leviku, järgnesid piirangute lõdvendamisele ja kaotamisele uued suured haiguspuhangud. Nakkuse esinemist puhangutena on kinnitanud ka pandeemia kulg kahel järgnenud aastal.
Uurimistöös kasutati ninaneeluproovidest ja nakkusriskiga seotud tegurite kirjeldamise küsimustikest saadud andmeid. 23. aprillist 2020 kuni 2. veebruarini 2021 saadi vastused 34 915 inimese ja 27 870 proovi kohta 11 järjestikusest uuringust.
Loe lähemalt ajakirjas Public Health ilmunud teadusartiklist.
Lisateave: Anneli Uusküla, epidemioloogia professor, anneli.uuskula@ut.ee
Inimese nahk on loodud barjääriks keskkonna ees, pakkudes mehaanilist ja keemilist kaitset ning takistades patogeenide sissetungi ja mikroobide kasvu. Kui nahale tekib haav, on see barjäär rikutud. Tavaliselt paraneb väiksem haav mõne päevaga, suurem mõne nädalaga. Raskematel juhtudel võib aga haavade paranemine aega võtta kuid.
Leidmaks lahendusi, kuidas kiirendada haavade paranemist, uurisid Tartu Ülikooli teadlased kahjustatud maksas leiduva valgu OLFM4 rolli naha taastumisel. Nad leidsid, et selle kasutamine kiirendab märkimisväärselt haavade paranemist. Seega võib tulevikus OLFM4 kasutamine haavaravi tulemuslikkust suurendada.
Loe lähemalt ajakirjas Cellular and Molecular Life Sciences ilmunud teadusartiklist.
Lisateave: Viljar Jaks, rakubioloogia kaasprofessor, viljar.jaks@ut.ee