Foto:
Tartu Ülikooli Narva kolledž

Õppejõud täitis lubaduse minna noorsootöö üliõpilastega matkama

Image

Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö eriala tudengid ja õppejõud käisid 3.-5. augustini Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal matkamas. Idee sai alguse sellest, kui siinkirjutaja nooremlektor Kaur Kötsi tutvus eelmise õppeaasta alguses uute noorsootöö eriala esimese aasta tudengitega ja rääkis neile enda hobidest. Üheks neist on ka matkamine.

Minu matkapisik on pärit lapsepõlvest, kui hakkasin käima koos isa ja onuga kalal. Suurema hoo sai matkamine sisse aga gümnaasiumi ajal toimunud koolimatkadel. Hiljem korraldasin huvijuhi ja noorsootöötajana juba ka ise matku. Kui tudengid küsisid, et kas meie ka matkale läheme, siis andsin pool naljaga lubaduse, et läheme küll, kui soovite. Pool aastat hiljem, kui noorsootöö õppekava programmijuht Maria Žuravljova ütles, et tudengid ootavad, millal matk toimub, siis oli mul see „nali“ juba ununenud, kuid tudengitele antud lubadus tuli täita.


Matkamine ja noorsootöö

Matkamist kasutatakse lisaks lihtsalt harrastamisele ka näiteks elamuspedagoogikas, seikluskasvatuses ja aktiivõppes. Noorsootöö õppekavas seikluskasvatust otseselt eraldi ainena või praktikana ei ole. Küll on seda endiselt võimalik läbida vabaainete raames.

Kuna noortele muutuvad järjest olulisemaks tervislikud eluviisid ja keskkonnahoid, siis matkamine on hea võimalus, kuidas neid teemasid noorteni viia. Lisaks aitab see neil paremini reaalse eluga seoseid luua ja ka oma kodupaika tundma õppida.


Ümbritseva looduse salapärased hääled ja „metsadisko“

Meie tudengimatk algas 3. augustil Aegviidu rongijaamast. Esimese pikema peatuse tegime Piibe maantee kõrval asuvas Sportlandi Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses. See oli viimane võimalus külastada veidgi viisakamat tualetti ja mõned matkalised kosutasid ennast ka jäätisega. Lõunapeatuse tegime RMK Venemäe telkimisalas, mis jääb Aegviidust umbes 9 kilomeetri kaugusele. Telkimisalale on taas püstitatud vaatetorn ning selle kõrvale jääb väike laudteega ületatav metsaalune rabanurk koos „võlu“ mustikatega ja mitu väikest järve – nende seas Mustjärv, mida kutsutakse Leppsilla Ännijärveks, kus matkalised oma väsinud jalgu said turgutada.

Natuke kogununa jätkus teekond üle Jussi nõmme ehk kõrbe. Pilvevine oli selleks ajaks varjutanud päikese nii, et vesi ei auranud pudelist päris ära ja nautida sai liivamägede otsast avanevat kaunist vaatepilti nõmme katvatele kanarbikuväljadele.

Esimese päeva lõpuks jõudsime RMK Paukjärve telkimisalale, kuhu püstitasime laagri, ravisime esimesi ville, sõime õhtust ja jagasime päeval saadud muljeid. Mõned meist tegid Paukjärves ka kosutava supluse. Esimese päeva läbitud teekond oli umbes 23 kilomeetrit.

Esimese öö uni oli heitlik: kellel ei lasknud magada ümbritseva looduse salapärased hääled, kellel naabri norskamine ja kuigi see tundub uskumatuna, siis kõrval telkimisalal toimus öösel korralik „metsadisko“. Hommikul toibudes võtsime väikse linnupette, täiendasime järvest oma veevarusid ja jätkasime teekonda.


Lummavad vaated Paukjärve kallastelt

Teine matkapäev oli kavandatud rahuliku jalutuskäiguna, et taastada energiavarusid ja lihtsalt nautida ümbritsevat loodust. Alustasime Paukjärve ääres mäenõlval olevast vaatetornist, kus avaneb vaade alla järvele ning kõrval asuvale Suru Suursoole, mida kutsutakse ka Kõnnu Suursooks. Edasi läksime mööda laudteed Suursoo vaatetornini ja sealt tagasi tulles peatusime veel kahe järve ääres – Metstoa Umerikjärve, mis on umbes 14 meetriga Põhja-Eesti sügavaim, ja Kaasikjärve ääres. Ka Paukjärv ise on tähelepanuväärne. Esiteks muidugi oma kallastelt avanevate kauniste vaadete poolest, kuid sügavust on tal samuti umbes 11 meetrit ja väidetavalt ulatub ka järve läbipaistvus kuue meetrini.

Edasi viis tee meid mööda järveäärseid metsakõrgendike RMK telkimisalale Jussi Väinjärve ääres, kuhu oli kavandanud teise päeva ööbimiskoht. Kokku oli teise päeva teekonna pikkus umbes 8 kilomeetrit. Seal pidime küll kahjuks osaga meie matkaseltskonnast hüvasti jätma, kuid see-eest kohtasime teisi matkalisi, kellest kaugemad olid tulnud suisa Inglismaalt ning plaanisid läbida Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee vähemalt Aegviidu-Oandu lõigu, mis on umbes 60 kilomeetrit pikk.

Teise päeva lõpuks oli kõigil matkalistel jaksu juba vähem. Vajusime üsna varakult ära ja teise päeva „öö hääled“ ei seganud enam kellegi und.

 

Villis ja valutavad jalad

Kolmanda päeva hommikul olime varakult valmis. Esimene ärkaja oli teinud lõkke ja keetnud vee. Kui hommikueine söödud, telgid ja asjad koos, lõke kustutatud ning telkimisala enda järelt koristatud, siis asusime teele. Esialgu olime tagasiteeks Aegviitu arvestanud umbes neli tundi, kuid varajane ärkamine lubas meil teele asuda varem.

Matka viimane lõik ei läinud sugugi kergelt. Ilmselt olid väsimus ja villis ning valutavad jalad teinud oma töö. Seljakotis olev varustus kaalus umbes 15 kilo (vb mõnel ka rohkem) ning vaatamata sisse käidud ja korralikele matkasaabastele oli koormus jalgadele liiga suur. Lisaks valutasid õlad ja selg, peaaegu terve keha oli kange.

Selleks ajaks, kui Jussi järvede äärest metsast välja saime ja esimese puhkepeatuse tegime, oli kulunud juba peaaegu tund, kuid olime läbinud ainult mõned kilomeetrid.

Sealne matkarada kulgeb mööda järvede äärseid kõrgendikke vahelduvate tõusude ja langustega ning seda ongi raskem läbida. Kõrb ehk Jussi nõmm oli seevastu jälle armuline, sest kuigi keskpäevane päike säras, oli tuuline ja see pakkus meeldivat jahedust. Kui pool teed käidud, hakkasid väsimus ja valutavad jalad ning kõik muud kohad järjest enam tunda andma.

Enamus tagasiteed kulges mööda väiksemate tõusude ja langustega metsarada. Teepeal nägime ka üht vaskussi. Suuremad väljakutsed algasid siis, kui olime jõudnud metsast välja Ännijärve juures olevale kruusateele. Esiteks andis iga talla alla jäänud kivi, ja isegi suuremad käbid, endast väga valusalt märku ja teiseks polnud terve kruusatee jooksul peaaegu ühtegi varjulist kohta. Päike pigistas meie kehadest ja kaasas olnud veepudelistest välja kõik viimased veetilgad. Õnneks tuli seejärel jälle tavaline metsarada ja pärast viimast peatust ning viimase lonksu vee lõppemist oli jaksu läbida ka viimased kolm kilomeetrit. Olgugi, et vägagi vaevaliselt.

Jõudsime Aegviitu tagasi pool tundi enne rongi väljumist ja nii jäi ka pisut aega hinge tõmmata, jalgu puhata ning mis peamine – Aegviidu poest pisut meelehead soetada.

Kokku tuli matka pikkuseks umbes 42 kilomeetrit. Ilmselt rohkemgi, sest kaart kõikide tõusude, languste, käänakute ja teel eksimistega ei arvesta.

Täna, kolm päeva hiljem, on jalad paranenud, valu lihatest kadunud, kaotatud kilod nädalavahetusega tagasi söödud, varustus hooldatud ja peas on juba järgmise „tudengimatka“ mõtted.

Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala asub Harjumaal, Kuusalu ja Anija vallas ja selle pindala on üle 13 000 hektari. Kaitsealal on üle 30 järve, mh ka Põhja-Eesti sügavaim Metstoa Umerikjärv (14 m), mitmeid soo- ja soometsa koosluseid, eriilmelist metsa, aga ka kõrbe meenutav Jussi nõmm. Nõukogude ajal oli ala suletud sõjaväe polügoon, kuid varem tegutses Põhja-Kõrvemaal üle 40 talu, nende seas ka kirjanik Anton Hansen Tammsaare venna talu. Väidetavalt kajastuvad Põhja-Kõrvemaa maastike kirjeldused ka Tammsaare romaanis „Kõrboja peremees“. 

#õppimine #sisseastumine
Peamaja

Algas kandideerimine Tartu Ülikooli magistriõppesse ja võõrkeelsetele erialadele

#õppimine #ülikoolist

Tartu kõrgkoolid tutvustavad Kultuurikatlas tudengilinna õppimisvõimalusi

25. jaanuaril Tallinnas Kultuurikatlas toimuval kõrghariduspäeval „Õpi Tartus!“ tutvustatakse õppimisvõimalusi Tartu kõrgkoolides.
#õppimine
2021/2022. akadeemilise aasta avamine. Foto: Andres Tennus

Tartu Ülikooli uus õppeaasta algab üliõpilaste meeleavaldusega