Andrii Nekoliak kaitseb doktoritööd „‘Memory laws’ and the patterns of collective memory regulation in Poland and Ukraine in 1989–2020: a comparative analysis“

18. augustil kell 13.00 kaitseb Andrii Nekoliak politoloogia erialal doktoritööd „‘Memory laws’ and the patterns of collective memory regulation in Poland and Ukraine in 1989–2020: a comparative analysis“ („Mäluseadused“ ja kollektiivse mälu reguleerimise mustrite võrdlev analüüs: Poola ja Ukraina aastatel 1989–2020“).

Juhendaja:
professor Vello Pettai, Tartu Ülikool

Oponent:
vanemteadur Maria Mälksoo, Kopenhaageni Ülikool (Taani)

Doktoritöö kokkuvõte
Doktoritöö vaatleb mälupoliitika arenguid Poolas ja Ukrainas alates 1989./1990. aasta demokraatlikest siiretest, seda eeskätt läbi seadusandliku prisma. Neid kahte juhtumit võib käsitleda esinduslikena mälupoliitiliste debattide intensiivsuse osas regioonis ning doktoritöö seadiski eesmärgiks selgitada „mäluseaduste“ arengu üldisi mustreid ning selgitada lähemalt nn karistusõiguslikul tasemel vastu võetud seadusandlike aktide spetsiifilisi protsesse Poola ja Ukraina parlamentides. Dissertatsioonis uurisin süstemaatiliselt kahe juhtumiriigi ühismälu reguleerimise protsessiga seonduvaid poliitilisi arenguid.

Doktoritööga panustan teadusala arengusse kolmel viisil. Kontseptuaalsel tasandil eristab väitekiri ühismälu reguleerimise valdkonna üleminekuõigluse poliitikatest. Käsitlesin kriitiliselt „mäluseadusi“ kontseptualiseerivaid töid näitamaks, kuidas kontseptuaalset kategooriat saab kasutada kollektiivse mälu reguleerimise mustrite analüüsimisel. Iseäranis olulisena uuendasin Eric Heinze tööst lähtudes mäluseaduste kontseptualiseerimist, suhestades selle omakorda teiste temaatiliste käsitlustega. Empiiriliselt toetub doktoritöö kahe juhtumiriigi parlamentides vastu võetud mälupoliitikaga seotud aktide ammendavale ja süstemaatilisele uurimisele. Doktoritöö analüüs põhines unikaalsel, maksimaalselt ammendaval seadusandlike aktide kogumil, mis koosnes vastavalt 447 Ukraina ning 719 Poola parlamendi alamkojas ning Senatis vastu võetud aktist.

Analüütiliselt selgitab väitekiri erinevuste põhjuseid mälu ja mäletamist reguleeriva seadusloome komposiitmustrites Poolas ja Ukrainas (uurimus 1) ning karistusõiguslikul tasemel vastu võetud seadusandlike aktidega seotud spetsiifilisi protsesse (uurimus 2). Kahe uurimuse kaasamine väitekirja tulenes soovist illustreerida „mäluseaduse“ kontseptsiooni operatsionaliseerimise võimalusi juhtumiriikide mälupoliitiliste protsesside empiirilisel uurimisel. Uurimus 1 formuleeris kaks hüpoteesi parlamenditaseme mäluprotsesside regulatsiooni ajastuse kohta. Doktoritöö empiiriline analüüs vaidlustas olemasolevaid teoreetilisi vaatenurki, mille kohaselt peaksid mälupoliitilised protsessid algama varakult pärast siirdeprotsessi toimumist (üleminekuõigluse hüpotees). Selle asemel leidis uurimuses 1 toetust teine hüpotees (mälupoliitika hüpotees), mida tutvutatakse väitekirja sissejuhatuses. Uurimus 1 argumenteeris, et mälupoliitilise võimuvõitluse struktuur rahvusparlamentides tõi kaasa mäluseaduste profiilide hilisema intensiivistumise nii Poolas kui Ukrainas. Uurimus 2 keskendus Poola ja Ukraina parlamentides karistusõigluslikul tasemel vastu võetud seadusandlike aktide esilekerkimise protsessi analüüsile. Keskseks küsimuseks oli, miks erinesid Poolas ja Ukrainas teatud mälu- või ajaloopoliitilisi seisukohtade avaldamist keelustavad seadused oma karistusliku iseloomu poolest? Kuigi mõlemas riigis keelustati teatud riigi minevikku puudutavatest teemadest rääkimine, erines vastavates seadustes oluliselt karistuslike meetmete ulatus. Uurimus 2 leidsin, et Poola Seimis ja Ukraina Ülemraadas välja kujunenud lähenemine rahvuslikule ajalookirjutusele ennustas variatiivsust karistuslikes meetmetes ajaloost kõnelemist puudutavas seadusandluses.