Haridusteadus

Haridusteadus koondab endas rohkeid hariduse ja kasvatusega seotud uurimisvaldkondi, mida ühendab eesmärk õppida ja õpetada aina targemini, aga ka juhtida haridussüsteemi ja -asutusi üha tulemuslikumalt. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis tegeletakse uurimisteemadega, mis suunavad aina teadlikuma ja targema õppimise, õpetamise ning haridusjuhtimise poole.  

Koolitades nii tulevasi kui ka tegutsevaid õpetajaid, tugispetsialiste ja haridusjuhte, toetub haridusteaduste instituut nüüdisaegsele haridusteadusele, mida viivad teiste hulgas edasi meie enda teadlased. Instituudi peamiste uurimissuundade hulka kuuluvad õpetaja professionaalne areng, õpilaste hindamine ja arengu toetamine, haridustehnoloogia, kaasav haridus ning eripedagoogika ja logopeedia. 

Teadusvaldkonna kirjeldus

Haridusteaduse fookuses on teooriad ja praktikad, mis puudutavad haridust ja kasvatust. Lisaks haridusteadusele räägitakse teinekord ka kasvatusteadusest, kuivõrd tegu on tihedalt seotud teadusvaldkondadega. Küll aga kujutab kasvatusteadus endast kitsamat valdkonda kui haridusteadus. Haridusteadus nimelt hõlmab kasvatusteadust, aga ka muid haridusuuringute valdkondi, mis on vähemalt sama olulised – näiteks haridustehnoloogia, haridusjuhtimine või haridussotsioloogia.  

Haridusteadust on eelkõige tarvis samal põhjusel nagu paljusid teisigi teadusharusid: et selgitada välja kõige olulisemad lahendust vajavad probleemid enda valdkonnas ning leida neile teaduslikult põhjendatud ja optimaalne lahendus. Samas teeb haridusteaduse oluliseks tema põimumine muude teadusharudega, sest iga teadusharu vajab uuringutel põhinevaid teadmisi õppimisest ja õpetamisest, tagamaks jätkusuutlikkust ja arengut.  

Veel enam, haridusteadus mõjutab tegelikult kõigi teiste valdkondade jätkusuutlikkust, sest lasteaias ja koolis kujundatakse noorte inimeste tulevikku ning võimalust oma potentsiaali täielikult realiseerida. Mõtestamata õppimisel ja õpetamisel võib see potentsiaal ometi kaotsi minna. Püüeldes jätkusuutliku ja teadmispõhise ühiskonna suunas, võiksid haridussüsteem, õppimine ja õpetamine ning õppematerjalide ja -kavade koostamine tugineda just haridusteadusele. 

Peamised uurimissuunad

• õpetaja professionaalne areng (sh õpetaja erialase kompetentsuse kujunemine, seosed õpetaja professionaalse arengu ning erinevas vanuses õpilaste akadeemiliste teadmiste ja üldoskuste vahel, õpetajate ja õppejõudude õpetamispraktikad ning uskumused, õpetajate agentsus ehk tegevusvõimekus) 
• õpilaste hindamine ja arengu toetamine (sh motivatsioon, emotsioonid, eneseregulatsioonioskused, õpipädevus, kommunikatsioonipädevus, sotsiaal-emotsiooniaalsed oskused, matemaatikapädevus, looduspädevus, ettevõtluspädevus)
• haridustehnoloogia (sh uurimuslik õpe veebikeskkondades, digipädevus, vastutustundlik teadus ja innovatsioon, algoritmiline mõtlemine, virtuaal- ja liitreaalsus)
• kaasav haridus (mõiste ja dimensioonid, õpetajate ja koolijuhtide hoiakud kaasavasse haridusse, õpetajate professionaalse arengu toetamine kaasava hariduse rakendamiseks, kaasav koolikultuur ja juhtimine, mitmekeelne ja -kultuuriline õpikeskkond) 
• eripedagoogika ja logopeedia (vahendite väljatöötamine erivajadustega õppijate arengu hindamiseks; teaduspõhise õppevara ja õpetaja juhendmaterjalide väljatöötamine hariduslike erivajadustega õppijatele; kõne- ja keelepuuete avaldumine, diagnostika ja teraapiameetodite väljatöötamine).