Vastvalminud raamat pajatab lugusid reisimisest Nõukogude Liidus

Eestlaste jäädvustatud kogemusi Nõukogude Liidus reisimisest tuleb otsida tikutulega. Materjali on vähe ja seegi on eri kohtades laiali. Vastvalminud raamat täidab omal moel selle tühimiku ning jutustab Tartu ülikooli inimeste kogemustest Nõukogude Liidus reisimisel. Raamatus jagavad oma reisikogemusi paljud Tartu ülikooli töötajad, nende hulgas professorid Raul Eamets, Tõnu Lehtsaar ja Erich Kukk.

Raamatu idee autor ja toimetaja Kerly Espenberg rääkis, et idee raamatu koostamiseks tuli äkitselt, kui ta kuulas tütrega jalutades ERRi arhiivis olevaid raadiosaateid rännakutest.

„Kuulasin parajasti David Vseviovi mälestusi sellest, kuidas Egiptuses ei tahetud sugugi aru saada, et Nõukogude Liidus on võimalik üks lennupilet anda 30 inimesele, kirjutades sinna vastutaja nime ja märke „ja kakskümmend üheksa grupiliiget“. Need pajatused tõid naeru suule ja viisid mõtetes tagasi juttudele, mida isa mulle Nõukogude Liidus reisimisest jutustanud oli,“ rääkis Espenberg.

Raamatu idee autor mõistis, et taolisi lugusid ei saa lasta unustuste hõlma ning nende kirjapanemine on vajalik, et ka tulevased põlvkonnad, sh autori enda laps, saaksid ettekujutuse, milline oli reisimine aastakümnete tagusel nõukogude ajal ning kui palju see erineb tänapäevast.

Idee aitasid ellu viia Espenbergi kolleegid Tartu ülikoolist, kelle nõukogudeaegsed reisikogemused said kirja enam kui 200 leheküljele. Espenbergi sõnul peitub autorite valik tema loomuses. „On hea, kui teosel on läbiv joon, ühendav niidivõrgustik. Sestap ongi siin ühe pere, alma mater’i pere muljed.“

Näiteks kirjutab Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan professor Raul Eamets Kuznetski suusamatkast, kus lõke tehti mitme meetri sügavusse lumme, matkakaaslane ära kadus ja varvas ära külmus.

Väljavõtteid professor Raul Eametsa reisikogemusest Siberisse Kuznetskisse aastal 1985.

Tolle matka varustuseks olid meil presentpüksid ja ‑sturma ning villased sokid. Minul polnud isegi korralikke talvejalatseid, vaid tavalised kirsad, sellised lühemad saapad, ning kampsun, hästi suur ja soe kudum. Tol ööl päästiski mind päris ärakülmumisest minu magamiskotikaaslane. Meil olid kõik jagatud paaridesse – poiss ja tüdruk –, sest nii oli soojem magada. Minu kaaslane puges minuga sama kampsuni sisse, see hoidis meid soojas. Nii et päris ära me ei külmunud, aga see oli üsna karm kogemus.

***

Kõige tipuks tuli grupijuhil ühel õhtul „heaˮ idee teha päris külmööbimine. See tähendas seda, et loobuti telgi ülespanemisest ja magati lageda taeva all. Mõned meie matkaseltskonnast olid väga nördinud, et miks, mis mõttes, niigi oleme väsinud ja tahaks välja magada. Matkal aga maksab grupijuhi sõna ja nii tehtigi. Otsisime suured kuivad puud, päris pirakad, sellised peaaegu palkide moodi. Neist tegime hästi suure lõkke ja istusime öösel ümber selle. Üritasime lõkke ääres tukkuda. See oli muidugi päris karm: selg külmetas ja varbad sulasid. Ühel mu sõbral näiteks sulasid matkasaapa tallad natuke ära, sest jalgadel oli nii kuum.

Espenberg ütleb, et raamat on tema kummardus alma mater’ile.

Raamatut „Otsides Spunki. Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal“ saab osta Tartu ülikooli üliõpilasesindusest või tellida http://reisiraamat.ut.ee/.

Lisainfo
Kerly Espenberg, raamatu idee autor ja toimetaja
53307476
kerly.espenberg@ut.ee

Virge Tamme
Tartu Ülikooli pressinõunik
Tel: +(372) 737 5683
Mob: +(372) 5815 5392