Teaduse „silotornistamine“

Tartu Ülikooli majanduse modelleerimise õppetooli kvalitatiivuuringute dotsent Eneli Kindsiko kirjutas Sirbis, et teadusele teevad suurimat kahju valdkondliku lõhe kasvatamine ja Eestile tähtsate projektide alavääristamine.

2019. aasta personaalsete uurimisgrantide voor oli mitmes mõttes tähenduslik: 479 avaldust ning ettepanek rahuldada 114 uurimistoetuse taotlus, sh umbes veerandi puhul tehti rahastamisotsus vaid üheks aastaks. 365 taotlust jäi rahastuseta. Siinkohal võib lugeja kokku lüüa 365 taotleja tühja läinud töötunnid.

Raske on mõista personaalsete uurimistoetuste taotlemise korraldust, sest paljuski dubleeritakse muid rahastusvõimalusi, lihtsalt konkurents on palju rängem. Uus kontseptsioon on välja töötatud 2016. aastal ning see põhineb haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) uurimisrühma soovitustel, kus peamise probleemina on välja toodud teadussüsteemi liigne projektipõhisus:

• „on raskendatud teadusasutuste pikemate tegevuseesmärkide seadmine ja täitmine;
• on piiratud teadusasutuste motivatsioon ja võimekus reageerida uurimissuundade arendamisel ettevõtluse ja ühiskonna vajadustele;
• on ohus teaduse valdkondlik mitmekesisus;
• administreerimine on ülemäära bürokraatlik.“

Arvati, et uue grantide süsteemi abil

• „suureneb teadlaskarjääri atraktiivsus, mis mh aitab Eestis hoida ja Eestisse tuua talente;
• paraneb teadus- ja arendusasutuste (TA) võimekus seada ja täita pikemaajalisi tegevuseesmärke, sh tagada Eesti TA tegevuse kõrge tase ja valdkondlik mitmekesisus ning süsteemselt üles ehitada ühiskonna teenimise võimekust;
• katavad grandid uurimisprojektiga seotud otsesed ja kaudsed kulud;
• väheneb ebamõistlik bürokraatia;
• arvestatakse uurimissuundade arendamisel senisest enam ettevõtluse ja ühiskonna vajadustega. Selle kaudu kasvab teadustegevuse sotsiaalmajanduslik mõju.“

Kui palju on siis personaalsete uurimistoetuste jagamine aidanud seda kõike saavutada?

Loe edasi Sirbist.