Aune Valk: ma võin olla mõlemad

Kahekultuurilisest identiteedist, mitmesse kultuuri kuulumise eelistest ja sellest, kuidas kultuuridevahelist distantsi ületada, kirjutas Postimehes Tartu Ülikooli psühholoogiadoktor ja õppeprorektor Aune Valk.

Marek Tamm ja Tiit Kärner väitlesid siinsamas Postimehe veergudel paar nädalat tagasi selle üle, kas kahte kultuuri kuulumine on võimalik, põhjendades oma seisukohti eri teooriatega. Kindlasti on see huvitav teoreetiline probleem, kuid psühholoogia vaates ka väga praktiline küsimus. Ja mitte sellest seisukohast, kas kahekultuurilisus on võimalik või mitte, vaid sellest, kelle jaoks on see lihtsam ja kelle jaoks raskem ning mida ühiskond saaks teha, et lõimumine ehk kahekultuurilise identiteedi omandamine oleks enamatele reaalne valik. On ju tõestatud, et see on mitmekultuurilises ühiskonnas nii psühholoogilise kui ka sotsiaalse heaolu mõttes parim tee.

Isa sundis mind minema sinna [Eesti] kooli, aga ma vihkasin seda! Imelik, et ma ei muutunud rohkem Eesti-vastaliseks, sest ta tõesti surus seda kooli mulle peale … Isa tegi mulle juba väga varakult selgeks, et ma olen eestlane. Just isa, sest see oli tema jaoks nii oluline! Kui ma noorem olin, siis ma ütlesin alati, kui keegi küsis, et ma olen eestlane. Kuna isa ütles, et sa ei ole üldse rootslane, et sa oled eestlane, siis ma tundsin, et ma pean valima, aga seda mul ei ole ju tarvis teha. Nooremana ma tundsin, et see oli nagu mingi identiteedikriis, et kas ma olen rootslane või eestlane. Kui ma olin 15, siis ma sain aru, et see on OK, ma võin olla mõlemad.

Olen erinevate identiteediuuringute käigus teinud kümneid intervjuusid mitmekultuuriliste inimestega – nii nendega, kelle vanemad on eri rahvusest, kui ka nendega, kelle vanemad on samast rahvusest, kuid elavad teisel maal. Enamik, julgelt üle 90 protsendi, kellega olen rääkinud, on oma kahte või ka kolme kultuuri kuulumise üle õnnelikud. See on teinud nende elu huvitavamaks, muutnud neid avatumaks ja tundlikumaks eri inimeste ja rühmade murede suhtes, avanud uusi karjäärivõimalusi. Neid häid asju, mida kahe kultuuri valdamine annab, on nii palju, et mäletan end isegi tundvat kahjumeelt, et mulle pole sellist võimalust antud.

 

Avatud inimestel on kahe kultuuri ja keelega lihtsam hakkama saada, nad tajuvad kultuuride vahel vähem konflikte.

On aga paar intervjuud, mis on mulle eriti sügavalt meelde jäänud. Ühte neist tsiteerin ülal. Tegemist oli Rootsis sündinud umbes 25-aastase naisega, kelle isa on eestlane ja ema rootslane. Isa oli sõjaaegsete põgenike laps, kes ise polnud teadlikku elu Eestis elanud, kuid oli kasvanud väga eestimeelses kodus Rootsis. Isa kasvatas oma tütreid eestlasteks ja rahvuse järgi said heakskiidu või halvakspanu osaliseks ka laste sõbrad. Kuigi Rootsi ühiskond on väga avatud ja seal on pigem lihtne olla mitmekultuuriline, oli isa suutnud luua mikrokeskkonna, kus tütar pidi ise avastama või õigemini välja võitlema teadmise, et tal polegi vaja teha valikut isa ja ema, eri rahvusest sõprade ning koduse kasvatuse ja laiema ühiskonna vahel. Võib ju valida mõlemad kultuurid, keeled ja sõbrad. Võib olla kahekultuuriline.

Teine lugu, mida mäletan ka nüüd, 25 aastat hiljem, on üks neist vähestest, kus kahes kultuuris elamine oli raske, aga mitte kaksikidentiteedi, vaid just selle puudumise pärast. Selle põhjus oli vanemate eestipärase kasvatuse ja Rootsi tegelikkuse vastandlikkus. Rootsi ühiskonnas kahe põgenikust vanema poolt eestlaseks kasvatatud inimene ei tundnud end kodus ka Eestis, sest siingi peeti teda teistsuguseks – väliseestlaseks.

Ma ei tea, kuhu ma kuulun, kuni tänapäevani, sest kui ma Eestisse lähen, siis ma olen võõras, kui ma Ameerikasse lähen, siis ma olen võõras, ja kui ma siin [Rootsis] olen, siis ma olen ka võõras. Ma ei kuulu ju õieti kuhugi. Ma olen ju üks segu! Südames ma olen ikka eestlane. Mu vanemad ja vanavanemad on ju eestlased. Aga see ühiskond, kus ma olen kasvanud, see pole ju Eesti ühiskond, sest igapäevaelu on ju Rootsis, ma ei tea ise ka, mis ma olen... [Kodumaast rääkides:] Jah, süda on väga Eestis. Ei, Rootsi ei ole kodumaa... see ei saa olla, sest ma kasvasin eesti kodus üles. See on koduatmosfäär, mis kodumaa kujundab. Aga see ei olnud ju ka hea niimoodi üles kasvada, sest see võib teha inimese õnnetuks.

Kahekultuurilise identiteedi lõimimismudeli loonud Veronica Benet-Martinez näitab, et see, kui lihtne või raske on kahte kultuuri ühes inimeses ühendada, sõltub nii isiksuseomadustest kui ka kontekstist – need võivad toetada mitmekultuurilisust, aga ka panna assimileeruma, st oma päritolukultuurist loobuma, või segregeeruma, st hoidma enamusgrupist eemale. Kas kontekst toetab kontakte ja julgustab seeläbi teist keelt omandama, või survestab ja kontrollib keeleoskust? Benet-Martinez lükkas ümber arusaama, nagu oleks kahekultuurilise identiteedi kujundamise põhiprobleem see, et kultuurid on väga erinevad.

Erinevused on lahendatavad: kultuuridevahelise distantsi ületamine on õppimise küsimus. Kui vallatakse piisavalt mõlemat kultuuri, siis tajutav distants väheneb. Probleem on see, kui kultuure tajutakse konfliktsetena. Konfliktitaju peamine allikas on diskrimineerimise kogemine, sotsiaalne tõrjutus, surve keeleõppeks, etnilise või kultuurilise kuuluvusega seotud negatiivne kohtlemine.

 

Me ei saa muuta isiksuseomadusi – alati jääb mitmekultuurilisus mõnele inimesele keeruliseks, sest ta soovib kindlust ja selgust oma identiteedis.

Isiksuseomadustest mõjutab kahekultuurilist identiteeti enim avatus ja neurootilisus. Avatud inimestel on kahe kultuuri ja keelega lihtsam hakkama saada, nad tajuvad kultuuride vahel vähem konflikte. Neurootilistel inimestel on see raskem. Suure koostöövalmiduse ja ekstravertsusega inimestele on mitmekultuurilisus lihtsam valik kui neile, kel need isiksusejooned esikohal ei ole. Viies isiksuseomadus – meelekindlus – ei seostu kahekultuurilise identiteedi väljakujunemisega.

Lühidalt öeldes on olukordi, kus on raske olla mitmekultuurilise identiteediga, ja olukordi, kus see on lihtne. Sama kehtib eri inimeste puhul. Me ei saa muuta isiksuseomadusi – alati jääb mitmekultuurilisus mõnele inimesele keeruliseks, sest ta soovib kindlust ja selgust oma identiteedis. Kui puudub ühene ja positiivne kahte kultuuri lõimiv kultuur ja identiteet, klammerdub ta pigem oma päritolukultuuri külge, mis on kõige turvalisem tee.

Psühholoogilise heaolu seisukohalt on see õige valik. Teisalt tähendab see ka väiksemat rahulolu eluga ja halvemat sotsiaal-majanduslikku toimetulekut, nagu on iseloomulik nende kahe kolmandiku Eestis elava venelase puhul, kes eelistavad identifitseerida end puhtalt venelasena. Kombinatsioon teatud isiksuseomadustest ning tajutud assimilatsioonisurvest, diskrimineerimise kogemisest, survestatud keeleõppest ja negatiivsetest hoiakutest ühiskonnas on piisav, et lukustada end oma turvalise pärioluidentiteedi taha.

Kolmandik siinsetest venelastest on aga oludest hoolimata asunud mitmekultuurilisuse rajale. Ei mina ega mulle teadaolevalt ka keegi teine ei ole uurinud, kui palju mängivad siin rolli isiksuseomadused. Ent venelaste soovis end Eesti riigiga siduda on kindlasti tähtsal kohal ka see, kuidas nad tajuvad eestlaste ja riigi suhtumist mitmekultuurilisusesse. Nimelt pandi end ühekultuuriliselt venelasena identifitseerivad inimesed eksperimendi käigus uskuma, et eestlased ei näe teistel rahvustel Eestis kohta. Selle tulemusena oli uuritavate venelaste Eesti identiteet nõrgem.

Kui nad aga lugesid eksperimendi jaoks loodud kirjeldust, et eestlased soosivad igati mitmekultuurilisust ja mõistavad väikerahvana vajadust ka vähemuste kultuuri toetada, siis oli nende riigiidentiteet tugevam. Seega leidis kinnitust Benet-Martineze kahekultuurilise identiteedi lõimimismudeli üks põhiseisukoht, et toetav keskkond mõjutab mitmekultuurilisust (vene + eesti identiteet) positiivselt.

See, mil määral soovivad teised siin elavad rahvusrühmad end Eesti riigiga siduda, ei sõltu ainult sellest, kui hästi nad oskavad eesti keelt, kuigi ka see on tähtis, sest keeleoskus seostub eesti sõprade arvuga ja see omakorda Eesti identiteedi tugevusega. Keeleoskuse kõrval on aga vähemalt sama oluline see, millise keskkonna meie eestlastena loome, et oleks lihtne öelda: ma võin olla mõlemad – nii eestlane kui ka venelane.